Wednesday, December 27, 2017

Teretamisest puhkuseni


Talve teretamine on nii raske ülesanne, et pärast seda tuleb kohe kindlasti talvepuhkusele jääda. 21.12 kell 18.28 oli meie viimane rahvatantsuline etteaste 2017.aastal. Nüüd on paar nädalat pausi ja siis alustame töökat ja teguderohket 2018. aastat - esmalt söömisega 😋
Et üldse teretama saaks asuda, siis tuleb ikka proove ka teha. Samas ei tea ju mida täpselt proovida, sest ilm on selline muutuv faktor, mille peale ei saa kunagi kindel olla. Kui teaks, et on jää- ja lumevaba, siis võtaks ju kiired tantsud kavva - "Särtsupolka", "Vigala reilender". Aga äkki on jäine? No siis võiks ju uisud alla panna ja midagi aeglast läbi uisutada. Karin otsustas, et kindlapeale minek ja teeme igailmatantse, ühesõnaga rahulikumaid ja aeglasemaid. Kuna maakonnapeoks ootavad teised rühmad meie "Labajala" videot, siis tuli ka see sisse tantsida. Tekkis küll segadus numbritega, sest kirjeldus on 14-le tantsijale, kuid kõikides rühmades on 12 tantsijat. Siis leppisime kokku, et numbreid ei pane ja las siis videot vaatav tantsija jälgib pingsalt enda kohta tantsivat tantsijat. Karin läks kaameraga  kuuse kõrvale lavale, meie proovisime, kui palju ja kuhu liikuda tohime, et pildile jääksime. Karin ei saanud taganeda ka kaameraga, sest kaamera oli vooluvõrgus. Me kujutasime värvikalt ette, kuidas Karin unustab selle ning astub lava sügavusse ning kuusk lohiseb temaga kaasa. Õnneks Karin ei unustanud midagi ning pärast esimest vussiläinud katset (vihje - lahtised paelad ja lendavad tossud) saime tantsu ilusasti "purki". "Särtsutantsu" läbitantsimisel tekkis väike segadus Ingridil numbriga - ta ei mäletanud, mis number tal on, kuid teadis, et ta on  Reetade vahel.  Me tegime siis lihtsa järelduse, et ta on "koma". Järjestus siis Reet1, Reet2 (Ingrid on kirjavahemärk seal Reetade vahel, nagu te näete!) 😜
Aga jah! Talve teretasid Paulad ja Ülejala Sussisahistajad kroonik Külli andmeil juba lausa 9. korda. Esimesel korral üks tants ja kõrvuni hanged. Nüüd paar aastat 4 tantsu ja vihmasadu. Sel korral oli kohe eriti soe see teretamine. Kohe sama soe oli ilm, kui jaaniööl - oma 7 kraadi vast oli ära. Nii soojalt pole meie mitte enne talve teretanud. Siit moraal, et tantsude arv ja lumekihi paksus on korrelatsioonis.  Järgmisel aastal siis tantsime ühe tantsu, et lumekatte paksust kuidagigi kasvatada. Igatahest rahvast oli traditsiooniliselt vähe, põhitegijad olid kohal. Saate aru küll, kellele ma vihjan :) Aga sellest ei lasknud ei Paula ega meie end segada. Ikka loeti luulet ja lauldi Paula poolt ning meie poolt suts tantsu vahele.


Fotod Kerly õe Kairi fotokast

Alustasime "Üts paigakesega", järgnes "Labajalg", "Alati ootan" ja "Kodupaik". Karin ütles, et me võime Eesti 100 kontserdi kodust jutustavate tantsudega ära sisustada. Ühesõnaga tuleb kontsert "Ülejala Sussisahistajad -  100 tantsu kodust!" 😃. Pärast kontserdi tegime pilte ka küll peegelduva kuusega ja päris kuusega, seejärel sõime piparkooke ja tarbisime ohtralt glögi, mis enamaltjaolt juhtus miskipärast olema alkoholiga 😁. Ma veel laua alt koukisin ühe termose välja ja seletasin Ingridile, kellel kõige pikem kojusõit ees seisis, et see ei tohiks küll alkoholiga glögi olla, punases termoses on alkoholiga. See (nuusutasin) on ingveriga glögi. No ja sokutasin pahaaimamatult glögi pahaaimamatule Ingridile. Siis tuli teadja Ene, kes ütles, et kõik glögi on sel korral alkoholiga ning Pauladest Tiiul oli väikse termosega kuuma õunamahla kaasas. Aga Paulad juba olid bussiga teel Sulu külamaja poole, et seal oma jõulupidu pidada...
Meie aga peame uueaastapidu ja seda Ruunaveres. Sellest aga järgmisel korral...


Wednesday, December 6, 2017

Vaikiv ajastu on läbi!

No nii! Mõtlesite, et Sussisahistajad ei teegi midagi, sest kirjutisi pole?! Muidugi teeme igasuguseid asju, kuid blogistajal on kirjutuskinnisus. No ma ei tea, midagi nagu ühe teise kinnisuse moodi, et punnitad ja punnitad, kuid midagi ei tule. Igatahes, kui jutt ei jookse, siis pole mõtet midagi kirja panna. Täna aga tundus, et vanad jutud tuleks ka ära rääkida, sest muidu tundub, et me pole suurt midagi teinud. Aga oleme ikka küll!
Naisrühmade žanripäevast ma pole näiteks midagi kirjutanud, kuigi olime tere rühmaga kenasti kohal ning olime isegi Karinil näidiseksemplarid ja aitasime kollektiivselt tervel saalitäiel naistel "Meie polkat" õppida. Aga kui alustada algusest, siis Raplamaa naisrahvatantsurühmade žanripäev oli 4. novembril ning Valtu spordimajja olid kogunenud kõik Raplamaa naisrühmad. Spordimajas oli tantsuõpe, toitumine ja lõpetamine, teoreetiline õpe viidi läbi Valtu seltsimajas ja Valtu põhikoolis. Muide, need kolm nimetatud asutust ei asu mitte Valtu külas, vaid hoopis Kaerepere alevikus. Valtu külas pole ei kooli, spordimaja ega seltsimaja. Vat nii kummaline on see värk, kuid info on abiks, kui otsustate nimetatud asutusi Valtust otsima hakata 😆
Mentoriks oli kutsutud Virve Kurbel, et ta meile oma "Labajalga" hakkaks õpetama. OK, meile polnud vaja õpetada, pigem teistele, sest me olime seda juba oma 15. sünnipäevapeol esitanud. Tegelikult tuli meil natuke ümber õppida, veel tegelikumalt keskmisel neljal tantsijal, äärtel jäi tegevus samaks. Aga see selleks. Kuna me natuke õpitut piilusime, siis lubati meid Tauri Tallermaa "Mälukoolitusele". Igatahes oli see üks väga tore koolitus ning kniks Taurile! Edasi oli lõunasöök, mis oli maitsev ja kosutav, seejärel olime näidiseksemplarid "Meie polkas". Tantsisime selle korra ette ja siis hakkas Karin lugemise järgi teistele tantsu selgitama. Kuna rühmi oli saalis palju, siis lippasime teistele rühmadele appi, et siis kasvõi kätust kinni võttes tantsija õigele kohale juhatada. Kui aus olla, siis on see tants meil endal ka nii toores, et jube kohe, kuid järjekord ja kohad on ju ikka teada, seega oligi meil õppepäeval tähtis roll täita. Aga et me tantsija eetikast õpetusest ilma ei jääks, siis lasi Karin meid poole tantsu pealt minema ning Valtu seltsimajas saime sel teemal haritud.


Väga eetilised tantsijad :D

Lõpetamisel õpetati meile linetantsu, milles me suurimas vaimustuses polnud, kuigi hiljem selgus, et oleksime ikka pidanud hullult õppima, sest taidlejate peoks tõmbasime endale parodeeritavaks linetantsu. Aga see selleks! Rohkem nagu tagantjärgitarkus. Kõige toredam osa oli loomulikult üllatusesinejad, kellels olid Lellest meestantsurühm "Väntvõllid". Väntasid ikka täiega üle võlli! Aga äge oli! Lõpetuseks saime ampsu hiiglaheast tordist. Kuna me pikalt vestlema jäime, siis saime ka teise ampsu. Ja veel kolmandagi, kes vaid soovis. Täname Kehtna ja Valtu naisrühmade naisi ning oleme valmis kohtumisteks järgmistel maakonnapeoproovidel.
Me oleme teinud loomulikult veel ohtralt proove ning jõudnud ära pidada nii Ene kui ka Marge sünnipäeva. Üks siis ohtra šampusega ning teine erinevate mahlajookide ning segadusse ajavate linnupiimakommidega. Marge sünnipäeval tekitas elevust Reet3 väike informatsioon, et AB veregrupiga inimesed võivad rämpstoitu süüa. Meie rühmas on ainuke AB-hakka-pähe-veregrupi omanik Grete, seega tema tõmbab oma menüüst tervisliku toidu maha ja sööb ainult rämpsu. Polegi jõudnud uurida, kuidas tal selle teemaga läheb.

Ene sünnipäev taas indiaanikombel

Ene sünnipäevajutte enam ei mäleta, kuid naeru jagus ikka mõnuga. 
Taidlejate pidu ma eelmises postituses kirusin, kuid selles võtmes, mis Kaareke meist tegi. Sussisahistajate ülesastumisest ei midagi! Tegelikult tõmbasime meie loosiga endale linetantsu, kuid ühtegi head ideed ei tulnud, kuidas neid järgi teha. Väga isiklikuks ka ei tahtnud minna ning konkreetselt kedagi järgi teha, seega jätsime teema laagerduma. Pead olid kõik proovid tühjad nagu kellad. Taidlejate peo ajal ronisime üles lattu ning idee leidmiseks vaatasime, mis atribuute seal ripub, alt administraatori toast rabasime pikendusjuhtmerulli, sest meie tõlge oli liinitants. Liin=kaabel - mõte jooksis sinna suunda. Mina leidsin mingi imeliku lehmapintsaku, hiiglasuur mulle, minu saapad meenutasid natuke kauboisaapaid, seega läksid loosi. Kerly oli igaks juhuks mingid kummalised kuluvad kodust kaasa rabanud, siis leidis ta sealt tillukese narmastega vesti, mille selga litsus  ning nii me siis otsustasime, et Anneli ja Taimi hoiavad liini ning mina ja Kerly tantsime selle liini peal. Mõeldud tehtud. Mina olin Cow ja Kerly oli Boy ja nii me seal Rednexi järgi liini ajasime 😁 Igatahes rahva tagasiside oli, et lühike, lööv ja tempokas!
Viimases proovis küll kellelgi sünnipäeva ei olnud, hoopis haiguspausilt oli naasnud Ingrid. Ja hakkasime õppima uus-vana-tantsu "Kodupaik". Pool rühma on kunagi seda tantsinud, teisest poolest mõned ka näinud, kuid selgus, et mälus väga palju sellest tantsust kellelgi polnud, seega uus tants. Vähem kui tunniga tegime tantsu ära, siis muusikaga korra läbi. Igatahes mina, kes ma seda tantsu esmakordselt tantsisin, tõdesin, et sellega võiks talve teretamisel esineda. Vat selline tore ja aeglane tants!

Monday, November 27, 2017

Blogimine on saatanast :P

No kes see käskis mul siin seda blogi pidada ja ülima aususega kõik kenasti kirja panna!? Nüüd omad vitsad peksid ja kogu ilmarahvas sai killukesi meie hetkedest näha Märjamaa rahvamaja seinale manatuna. Millest ma räägin? Otse loomulikult sellest taidlejate peost, mil Kaarekese omad tõmbasid loosiga endale parodeeritavateks Sussisahistajad. Nemad ei hakanud mingit sussi sahistama, nemad tegid slaidiprogrammi, mis oli nimetatud uuringuks ning tugines fotode ja tekstilõikude alusel tuvastades kokkuvõtteks meie blogist. Isegi mu kohutav Valgevene viineriroog oli rahvamaja seinale "määritud"! 😁😁😁 Kenasti oli kirjutatud, et meie hooajad algavad kuuse taga käiguga, kuid Märjamaa keskväljaku lopsaka ja kõrge jõulupuu asemel, mille taga rahvamajast vaadates "Edu" pood on,  oli slaidil väike rääbakas suvine jõuluehteis kuuseke Ruhnu metsas. Eks nad selle Ruhnu sissekande juurest leidsid. Ikka oli iga foto ja sissekande tekst väikese vimkaga moonutatud. Lõppkokkuvõtteks pidime me maakonnapeol stepptantsuga esinema Kaarekese andmeil. Mine tea, mis see Riks meile sinna välja on mõelnud, kuid ühe mõtte pani Kaarekese rahvas meis idanema küll...
Ühesõnaga - nüüd sain emotsioonid välja elada ning aeg on pöörduda tagasi kuu algupoole sündmuste juurde, sest oleme jõudnud ohtralt proove teha, naisrühmade žanripäeval osaleda,  videosse tantsida, jälle proovi teha ja Ene sünnipäeva tähistada ning lõpuks siis see taidlejate pidu veel kõige otsa.


Wednesday, October 11, 2017

Kustukummisuvi

Üheksateistkümnes hooaeg on käima läinud. Nagu ikka, algab oktoobris tantsuhooaeg. Meil on esimene trenn laua ümber istumise ja kuuse taga (st "Edu" poes) käimisega tehtud. Sai vaadata Valgevenes videosse võetud tantse, süüa kaasavõetud hõrgutisi ning rääkida maast ja ilmast. Kuna ise olin sel ajal Saksamaal, siis kirjeldada ma koosistumist ei oska. Naised olid salapärased ja vihjasid, et ma jäin nii mõnestki heast jutust ning naerust ilma. Olen kade, kuid elan üle 😁
Hooaja esimeses tantsutrennis olin kenasti olemas, tõin veel pealekauba Saksamaalt vahumusisid ja tumedat šokolaadi külakostiks. Seega doping oli kenasti olemas. Karin arvas, et meil on vaja mitmeid asju kokku leppida, siis kiire soojendus ja aeglane lõpukummardus. Tegelikult arvasime viimast meie, kuid Karinil oli korralik bukett tantse ka kavas. Alguses arutasime naisrühmade žanripäeval osalemist 4.11 Valtu spordimajas. Kindel minek! Siis jooksis tekstist läbi taidlejate peo kuupäev, mis oli 24.11. Loomulikult öeldi maha ka maakonnapeo kuupäev, mis oli tuleva-aastanumbriga 10.06. Siis alles saime tantsude juurde asuda. Soe sisse ja Karin pani "Leidmise" peale. Issake! Mis nüüd juhtus?! Suvi oli nagu kustukummiga üle ajude käinud ning isegi ei mäletanud, kuhu poole esmalt õõtsuma hakata... Egas jäänud suure pudru peale Karinil muud üle, kui musa kinni ja lugemise järgi mäluvärskendust tegema hakata. Oleks siis see kokkujooks vaid ühe tantsuga - ei! Iga muusika, mis kõlama hakkas oli küll tuttav, laula või kaasa, kuid tantsusammud - need ei tulnud teps mitte! Ühesõnaga suvi oli kustukummiga kõik maha nühkinud ja tegime enamus tantse esmalt lugemise järgi. "Alati ootan", "Tujukal lainel" peaks ju pealuusse kinnitunud olema, kui jah...
Proovi teine pool oli siis "Meie polka", mis on osadel rühmadel maakonnapeo repertuaaris. Meie peaks selle siis linti tantsima, kuid esmalt tuleks see selgeks õppida. Paarile inimesele meenus, et kuskil 9 aastat tagasi olla see lausa repertuaaris olnud, kuid see tähendab ju vähemalt üheksat suve ja üheksat kustukummi 😛 Seega oli tants kõigile põhimõtteliselt uus ja jõudsime selle allesjäänud tunnikesega ca kolmveerand tantsu läbi kepsutada. Loodame, et kustukumm on töö lõpetanud ning järgmiseks prooviks, mis erandkorras toimub kolmapäeval Reet3 juures, on kõik õpitu kenasti meeles.

Thursday, September 7, 2017

Seljad pestud, seega uueks hooajaks valmis

Seekordne lõpu ja alguse ühispidu olid traditsioonide kohaselt saunas, ikka Reeda juures ja ikka seal Sipa kandis. Kuid seekordne istung oli mõned kilomeetrid Märjamaale lähemal ja võõrustajaks Reet3. Vähemalt jõgi ja naised olid samad. Nii vahva, et peaaegu kõik said tulla. Kahjuks oli Ingrid see, kes pidi oma õnnetu kukkumise tõttu koju jääma. Nimelt tegi talle käsi niipalju valu, et õhtune autosõit oleks võrdunud inkvisitsiooniga, seega saatis ta naistele tervitusi ja soovis head koosistumist. Pildistamise hetkeks olid veel puudu Grete ja Aini, kuid ka nemad jõudsid kenasti kohale. Anne küll teadis, et Aini peaks alles järgmisel päeval saabuma, kuid selgus, et töögraafikud tehti ümber ja ta sai jälle tulla ja meiega olla. Nii vahva! Loomulikult oli kohal ka Taimi. Ilma temata ei kujuta neid istumisi ettegi. Ja eks ta oli ju lõppenud hooajal meie tantsja ka. Ma pean silmas ikka seda folgiklubi eksprompt "Kangakudumist", mil Taimist sai lausa päästeingel. Nii me siis seal Sipa suvilarajoonis istusime, algul õues, pärast päikeseloojangut kolisime tuppa. Sel korral oli väike viirus naiste hulgas natuke laastamistööd teinud ning saunatajaid-vettehüppajaid oli tavapärasest vähem, kuid jutustajaid see-eest rohkem. Ühes laua otsas jagasid Karin ja Taimi Karjala reisist muljeid, teises servas räägiti sugupuudest ning geni keskkonnast. Vahepeal sai ülevaate alevis toimunust, natuke klatši sekka ja nalja ka (NB! Igatahes tuleb ühendust võtta Margega, kes annab jahimehe numbri 😁). Vaatasime folgist kokkuvõtvat videot ning pilte ning sõime ja sõime ja sõime ja .... Igatahes  oli meil äraütlemata tore teisipäevane õhtu ning  eelmine hooaeg sai mõnuga kokku pakitud, seega võime oma 19 hooaega alustada küll.

Monday, August 7, 2017

Vihmamärg folk

XII Märjamaa folk on möödanik. Sel aastal on siis märgusõnaks vihm. Eelnevatel aastatel on vihm küll kimbutanud, kuid seda siis proovides või teemapäevadel. Ükskord jäi isegi rongkäik ära ja tantsijad-lauljad löntisid niisama vihmas mööda Lauluväljaku tänavat esinemispaigale. Sel korral said proovid kuiva jalaga peetud, kuid vihmahooge jagus avapäevast kuni väliskülaliste  pühapäevase ärasaatmiseni.
Karini tantsijad alustasid prooviperioodi päevakese varem, kui teised rühmad. Nimelt tahtis Karin meile selgeks õpetada "Kullakera kandjad" ning kutsus seetõttu Sussisahistajad ja Luiskajad esmaspäeval rahvamajja proovi. Minule igatahes see kohtumine sobis väga, sest paremini ei oska ma oma sünnipäeva ette kujutada, kui rühmatäie tantsukaaslastega. Pealekauba veel endised kaaslased Luiskajatest. Alguses siis õnnitleti mind vananemise puhul, seejärel algas tihe töö tantsudega. Kullakera  saime selle prooviga enam-vähem selgeks, kuigi see hüpakute koht ei tahtnud veel päris hästi välja tulla. Siis tegime ruttu läbi koori saatel tantsitavad tantsud, sest kohe pärast seda meie read täienesid ning saali tulid naiskoorid meile saateks laulma. Tegime läbi nii Minjooni kui ka Kalamehe mõrsja, siis lauldi ka kangakudumist, mida me siis külmalt ära tegime. Meie üllatuseks sai laul liiga äkki otsa, me polnud veel kätlemagi asunud, kui naised laulmisega ühele poole said. Siis Karin otsustas, et kuidagi tuleb see lõpp ringi teha, et meie lõpetaks laulu ja Darja rühmadega üheaegselt. Koori lahkudes tantsisime veel ühistantse ning seejärel lahkusid Luiskajad ja me jäime Kangakudumisele lõppu nuputama ja Oih polkatama. Ja kõige lõpuks kraamisin mina šampused ja puuviljad välja ning tegime väikese videvikutunni. Nimelt jõudis Ene juba saalituled ära kustutada, siis jäime ukseaugust tulevasse valgussõõri istuma ning maailmaasju arutama.
Järgmisel päeval oli siis lauluväljakuproovid. Meil oli prooviajaks 19.00 märgitud, kuid alustada saime väikse ajanihkega. Polnud hullu, jõudsidki kõik hilinejad ka õigeaegselt kohale. Tegime liigi- ja ühistantsud läbi, siis oli aeg Kangakudumise käes. Natuke oli sellega eri seadete klapitamise pärast päeval pingeid olnud, seega astusime me kõrvale ja loobusime esinemisest. Kalev tahtis meile ning oma seatud tantsule esinemisvõimalust anda, seega palus ta meil neljapäevases folgiklubis sellega üles astuda. Proovis astusime hoopis põõsa taha, et Kullakera kandjaid uuesti läbi teha, sest ööga oli nii mõndagi meelest läinud ning platsil ei tulnud kõik nii välja, kuidas oleks tahtnud. Tegime paar korda selle põõsas läbi, Kalev andis veel väikesi näpunäiteid, saime veel kiita, et oleme nii kiiresti tantsu esinemisküpseks omandanud, seega võis julge südamega folgile vastu minna. Aga jah, enne jagas Ene meile käepaelad välja, et ei juhtuks nii nagu ükskord... 😜Siis jäime veel arutama, kas neljapäeval, mil Kangakudumist folgiklubis teeme, panna selga linased või tulla vabas vormis. Sinna see arutelu jäigi, sest osad tantsijad olid juba lahkunud.
Neljapäeval oli folgi avamine. Juba enne ametlikku folgi väljakuulutamist tiirutasid väliskülalised mööda maakonda. Mina sain näiteks osa Iisraeli esinemisest ning pärast ka mahaununenud telefonile Raplast Märjamaale transporti pakkuda. Päris avamisele ma ei jõudnud, kuid folgiklubiks tulin kenasti kohale. Jälgisin enne ka tulist arutelu facebookis, kus püüti selgusele jõuda nii esinemise toimumise kui ka riietuse osas. Anne ja Külli andsid märku, et nad pigem ei tuleks, kuid on igati valmiduses, kui siiski vaja esineda. Teised siis arutlesid riietuse üle edasi. Jõudsime kokkuleppele, et tantsime linastes kleitides, kui ikka vaja tantsida on. Kogunesimegi kõik kenasti rahvamajja, broneerisime peeglisaalis ühe laua ning hakkasime osalejaid kokku lugema. Kohal olid peaaegu kõik, puudu olid vaid kodus ootel Anne ja Külli, Reet 3 ja Ingrid. Meiega oli liitunud ka Taimi, kelle kohalolu üle oli meil eriti hea meel. Lõõpisime ta kallal, et kui Reet 3 kätte ei saa, siis tuleb tal ise platsile tormata. Andsime veel valida, kas tahab oma eesjooksja kohta või piirdub lükka-tõmba kohaga. Aga siit moraal - ole oma naljadega ettevaatlik! Nimelt selgus, et Anne ja Külli tulid kohale, kuid Reet 3 ei teadnud etteastest midagi ning tema on Sipas sünnipäeval. Tuligi Taimil uuesti sussi sahistama hakata ning meiega koos kangast kududa. Tegime üleval korra tantsu läbi, et mingeid üllatusi Taimil poleks, leppisime kokku, kuidas me saali kitsastes oludes tantsime. Kalev oli palavikus ja lahkus enne meie etteastet, kuid palus esinemist filmida, et tema ka oma sooviloost osa saaks. No kui Kihnu Poisid pausi tegid, leedulased oma tantsusammud ära õpetasid, siis oli meie kord etteastet teha. Grete sõbrad olid juba leili aetud ja kaasaelamiseks kõrgema taseme saavutanud, seega toimus meie tants ovotsioonide ja aplausi saatel, mis kiskus kaasa ka publiku. Kui me saalist välja jooksime, siis haaras üks välismaa vabatahtlike grupi neiu mul varukast, et tunnustavalt kiita: Great performance! Ju siis oli! 😀
Kui neljapäeval olime pea 100% kohal, siis reedes folgiklubis oli meid märgatavalt vähem. Ringijooksvale Enele liskas mina, Reet1, Grete ja Ingrid. Kui veel keegi oli, siis andke andeks, ma lahkusin nii vara, et ei suutnud osalejaid fikseerida. Mõlemal päeval oli aga rahvast folkimas murdu, õhku saalis ei jagunud, seega tuleb klubid õnnestumiste poolele lugeda.
Laupäev on foligi kõige tähtsam päev - siis saab laadamelust osa, sportlikumad saavad sportida, teised saavad võistutantsida ja päeva lõpetab rongkäik, peakontsert ning ilutulestik.  Laadal me osalesime pealtvaatajatena, Kerly oli spordipäeval ning Anneli, mina, Reet1 korraldasime võistupolkat, Ene ja Karin hindasid tantsijaid. Ja vihma muudkui sadas vahelduva eduga. Võistupolkaks registreeruti vihmas, seejärel taevataat halastas ja lasi natuke päikest pilve vahelt piiluma ning me saime lustliku polka maha pidada. Kommentaatoriks oli Sass, kes vahepeal Reet1 tantsima kahmas ning sellega uusi võistlejaid registreeruma innustas. Nõks läks läbi ja pärast Hopsani-Sussisahistajate segapaari sai veel kolm rühma innustust ning sel aastal oli meil 9 võistkonda tantsimas. Oli vahva ja meeleolukas võistlus, millest me nii korraldajate, hindajate kui ka tantsijana osa saime.
Rongkäigu eel tegime kiiresti ühe proovi ära, et Kalamehe  mõrsja Ainile kindlamaks teha ning Kullakera kandjad kõigile meelde tuletada. Seejärel suundusime rongkäiku kohti otsima. Sel korral paistis, et ilmateadet pole mõtet enam usaldada, sest taevas muutus üha tõmmumaks ning üks tume pilv ajas teist taga, üks sahmakas vihma tuli teise otsa. Tantsurõõmu ja rahvamaja rahvas otsis Iisraeli külalistele vihmakeebid selga, ülejäänud rahvas oli end juba varem varustanud või tegi viimased ostud Edu poest, et end vihma eest keebiga kaitsta. Nii me pärast päästekameeste tule üleandmist ning vallavanema kõnet vihmakeepide kahinal ning mürtsuva orkestrimuusika saatel teele asusime. Rongkäik ära ei jäänud, kuid vihma kallas nagu oavarrest. Maxima juures sadu lakkas ning ülimalt selgete värvidega vikerkaar kummus üle alevi. Selgi aastal astusime rühmade kaupa järjest kõrvale, et mööduvaid esinemiskaaslasi tervitada, seejärel astusime rivvi tagasi ja suundusime esinemispaika. Jälle oli toidutelgiesine muutunud porimülkaks, seekord suundus rongkäik esimest pingivahet kasutades peoplatsile. Kingad olid muutunud basseiniks, seelik veninud 5 cm pikemaks, kuid meeleolu oli ikkagi ülev, sest algas XII folgi peakontsert, mille tule süütas meie oma Karin!
Esialgu oli meil natuke aega ringi vaadata, sest meie etteasted olid kontserdi keskpaigas. Mina olin pidevalt pinges, sest vennas Sass luges põõsas vahetekste, mis ma olin paar päeva tagasi kirjutanud. Aga apsakaid ei olnud, tekstid oleks võinud tsipa lühemad olla, kuid samas pidin ju arvestama, et kõik tantsijad suudaks kohti vahetada, vajadusel ühest tantsust teise joosta ümber laulukaare. Seega oli tegelikult kõik kõige paremas korras, kuigi vihm paaril korral tantsijaid kastis ning ühel korral Sassi mikri helituks muutis. Õnneks rahvas sellest midagi ei teadnud ega saanud teada, sest õnnetus juhtus koorilaulude vahepeal. Tantsurahval läks kõik ludinal. Lätlastest oli natuke kahju, sest nemad said oma marditantsule vee kaela nii keskväljaku esinemisel kui ka peakontserdil. Nad võiiksid seda tantsu nüüd ainult siseruumides esitada või äärmise põua korral - tundub, et tegu on vihmaloitsuga 😜 Lõputantsu "Kullakera kandjad" saime ka kenasti tantsitud. Grete sosistas ette, millal jalad tuleb refrääni eel kokku panna ja millal hüpakud ja kõnd hakkavad. Muud liigutused saime üle kontrollida ees tantsiva C rühma pealt. Olime ainsad täiskasvanud, kes noorte ja lastega koos seda tantsu tantsisid. Ning see oli peo üks emotsionaalsemaid hetki... Sellele järgnes tänamine ning seejärel lahkusid kõik tantsijad "Kikkapuuga" väljakult, ridade vahel ning väljaku ääres võeti publikut tantsima. Kalev ja Sass tänasid veel kordamööda publikut ning andsid teada, mis veel sel õhtul ja järgmisel päeval folgi raames kavas on. Läbimärjad tantsijad suundusid aga kiirustades koduteele, et märjad rahvariided kuivama panna ja Spido ning ilutulestiku ajaks tagasi jõuda. Mina aga jäingi koju...

Monday, June 12, 2017

Tants kestab veel

Ühe nädala saime pärast Valgevene pohmelust taastuda, seejärel tuli jälle folgile mõtlema hakata. Ega mõnel meist polnud ju aega Valgevene võludest välja tulla - Reet1 kribas 2 artiklit - üks Märjamaa Nädalalehte kohe vahetult pärast reisi ning teine artikkel Raplamaa Sõnumitesse veel nädal hiljem. Minul oli au käia tuur Tre Raadio hommikusaates 10-minutilist intervjuud andmas meie reisielamustest.
Reet1 ajaleheartiklid Irise poolt ühele fotole püütuna :)

Kui te arvate, et reis sai läbi ja jagasime elamusi ja muljetasime ja tore oli, siis tegelikult selgus, et Valgevene Bürokraatia ajab meid veel päevi hiljem mööda Eestit taga. Nimelt 5 päeva pärast reisi sain Valgevenest kirja ning seejärel telefonikõne, et Braslavi täitevkomitee raamatupidamine ei saa aktsepteerida meie poolt moonutatud dokumente. Nemad on mulle nimekirja näidise ette saatnud, kuid mina olen omatahtsi kirjeid muutnud. Kui küsisin, milles see muudatus siis seisneb, et raamatupidamine seetõttu dokumente kinni hoiab (ise mõtlesin, et inimeste arvud ju klapivad, milles küssa), siis selgus, et mina olin  naisliikmetele omaalgatuslikult lisanud lõppu naissoo tunnuse. No nii... Ise nad käskisid isikukoodid ära kustutada, kuidas nad siis teavad, kes mees, kes naine?! Mõtle, mul pole ju vokaali nime lõpus, pärast pean meestega ühes toas magama... Ei, ega mul meeste vastu pole midagi, kuid need kipuvad väga valjult norskama. Või bussijuht Vallo nimel on vokaal lõpus, lüüakse naiste tuppa magama, need itsitavad ja kilkavad pool ööd, pärast bussijuht sõidab kraavi. Ikka tuleb vastuvõtjatele teada anda, kes naine, kes mees, et mingit segadust ei tuleks. Nagu näha, tuli ikka. Siis soovis Valgevene kohe kiiresti pitsatiga ja allkirjastatud digidokumenti tagasi. Siis ma ütlesin, et noh, kui pitsatit ja allkirja paberkandjal vaja on, siis saame need kokku kombineerida esmaspäevaks, sest ROLi juhatuse esimees ei ole Raplas. Kui aga digiallkirjastatult on vaja, siis allkirja saamine on minutite küsimus. Lihtsalt telefonikõne ja ID-kaart lugejasse ja allkiri tuleb! Siis selgus, et meil on digiallkirjastamisest erinev arusaam. Nimelt on nende jaoks digiallkirjastamine see, kui sina teed kenasti blanketile nimekirja, lööd uhke templi alla, allkirjastad selle kenasti sinise pastakakga ja sännid sisse ning saadad meilitsi. Vat see skännimine ja meilimine teeb sellest dokumendist digidokumendi. Ahsoo!  Ühesõnaga jätsin mina seda imedokumenti organiseerima Raplamaa Omavalitsuste Liidu Olga, kes  saatis "digidokumendi" ära esmaspäeval ja rohkem kaebusi pole tulnud.
Valgevenes me küll lindistasime mõned tantsud, kuid mõned jäid ikkagi videole püüdmata. Karin kamandas meid sel korral proovi linastes kleitides, et "Tujukal lainel", "Simmanipolka" ja "Särtsutants" ajaloo tarbeks linti tantsida. Grete oli ka proovi kutsutud, et "Kalamehe mõrsja" ja "Minjoon" läbi tantsida. Kuna proov algas erandlikult kell 20.00, siis pidime lühikese proovi tegema ja tavaajal vabanema. Alustasime soojenduseks "Minjooniga". Kuna selgus, et Janne ei saa folgile tulla, kuid Aini oli olemas ja tal on suvi korraldatav, siis Aini pidi ühegi proovita Janne auku hüppama, et tants läbi teha. Grete oli ka seda tantsu ühe korra nuusutanud, siis oli tal ka nuputamist, kellega kätust kinni võtta ja kuhu liikuda. Tegime tantsu soojenduseks läbi, kuid mina küll sellega sooja ei saanud. Särtsutantsul tõmbasid jalad krampi, kuid seda Karin ei filminud esimesel korral, seega mu "karutants" jäädvustatud ei saanud. Seejärel läks filmivõteteks ja Karin tahtis, et "Tjukal lainel" lindile tantsiks. No vat siis tuli selline kramp päris tantsu alguses, et üks pööre enne luiskamist jäi mul täielikult sooritamata. Luukasin tantsu lõpuni, naeratuse asemel grimass näos. Siis tahtis Karin "Simmanipolka" filmile püüda. Küll ma olin õnnelik, et Aini proovis oli, seega palusin Karinilt krambieemalduspausi ja Ainilt asendust. Aini oli rõõmus, et ta jälle tantsus osaline saab olla, mina jõin vett ja mudisin jalgu ning olin kah rõõmus, et minu jalajama pärast tants nurja ei läinud. Õnneks oli pausist abi ning kui "Särtsutants" kordamisele läks, siis sain päris kabedalt juba tantsitud. Tühja see vöö, mis kleidilt maha libises, Grete koristas selle jalust ning tants läks omasoodu edasi.
Kuna "Kalamehe mõrsja" on meil lausa mitu aega proovidest Valgevene pärast maas, siis hakkasime sellega suurt tööd tegema, et neljapäeval teiste rühmade ees häbisse ei jääks. Grete on korra seda tantsinud, Ainil on seda vaja nullist õppida. Nii tore, et nad diagonaalil kahekesi juhtfiguurideks jäid! 😋 Itsitasime siis, et pole hullu midagi - Grete usaldab Ainit ja Aini jääb Gretele lootma, küll hakkama saavad. Karin sellele lootma ei jäänud ja tegi mõlemale selgeks, mis nad seal eesotsas ikka tegema peavad. Töölist ja kolhoositari nimelt 😃 Tegelikult on väga kasulik, kui kellelegi hakatakse lugemise järgi selgitama, siis saab need asjad, mis endal ununenud, lihtsalt meelde tuletatud. Vähemalt kui mõni minut enne kümmet viimast korda kalastaja pruuti mängisime, siis hakkas tants juba tantsu moodi välja nägema. Neljapäeval häbisse igatahes ei jää!
Neljapäeval oli meid rohkem koos,  sest saabunud olid "Oma lõbuks" Valgust, "Luiskajad" Märjamaalt, "Varbola Piigad" sealt, millele nimigi vihjab ning tulevase ühisvalla nimel "Kiitsharakad" Vigalast. No ja meie ka. Kuna ahvid olid elektri ära võtnud, siis läks Rego seda otsima. Karin ei tahtnud ühtegi hetke raisata, seega kamandas ta meid platsile lausa 5 minutit varem, et proovida vähemalt olemasolevate  naistega "Minjoonile" pealetulekut. Täpselt viie minuti jagu me klapitasimegi lugemise järgi platsi täitmist. Kui see õnnestus, siis oli juba Eve Burmeister lõõtsaga valmis, ning Maiu Linnamägi teda lauluhäälega toetamas, et folgi ühine salaavalöök saaks antud. Kuna Evel oli kellapeale minek, siis tegime lõõtsa saatel tantsu niipalju läbi, kui saime ning ühtlustasime kohti, mis ühtlustamist vajasid. Siis oli saabunud Rego ja mingi teise toreda mehe abil elekter ning Maiu sai lauluhääle abil meid pärast Eve lahkumist edasi aidata. Kuna Varbolast oli kohal vaid 4 piigat ning neil oli võimalik vaid ühes proovis tantsu katsetada, siis nad keskendusid ainult kohatäitmisele ning filmimisele. Meie olime seda tantsu lausa linti tantsinud, seega oli meil kogemust rohkem, me keskendusime sääsetõrjele. Kuna Grete on võib-olla folgil olemas, siis oli  ta olemas ka proovis. Kuna ta leidis, et tantsus tuleb oluliselt vähem käte ja jalgadega vehkida, kui meie seda tegime, siis läks ta autost sääsetõrjevahendit otsima.  Meie aga senikaua vehkisime ja ühtlustasime "Minjooni" :) Siis aga tuli grete tühja käega tagasi ja meie vehkisime sama targalt edasi, sest lubatud sääsetõrje oli Gretel tööle jäänud. Vähemalt need, kes Grete lähedused olid, said poolelt kehalt (no sellelt Grete poolselt) sääsed tõrjutud, sest ta oli enne töölt lahkumist end sääsetõrjepilve mähkinud.
Siis järgnes "Kalamehe mõrsja". Anne naabrimehe puudumisel olime sunnitud kaluriks ühe kuuse välja valima. Kuna mäenõlval on lausa kuusetukk, siis oli mõistetav, et igaüks valis endale erineva kuuse ning igaüks vahtis isesuunda. Aga see koht tuli alles tantsu lõpufaasis, seega sinnani läks tööd maa ja ilm, sest kuskohast peaks pihta hakkama, et rühmad keskel kokku saaksid, kuidas ringile vedada nii, et ikka vaatajal ka kena kaeda oleks, kuidas diagonaali vedada, et ka teine rühm otsa mahuks?! Ühesõnaga - sellele kalurile läksime me ikka juppaega mehele. Reet 1 tegi tähelepaneku laulusõnade osas, sest esmalt lauldi "Minjoonis" igavikku kadunud peiust, seejärel lõime end lille, et talle mehele minna. Ma avaldasin lootust, et kava ülesehitusel selle anomaaliaga arvestatakse ning pulmad ja matused paigaldatakse kronoloogilisse järjestusse. Aga see selleks. Meie ei ole siia sisu üle vaidlema vaid seda edasi andma kutsutud. Selleks me siis aega ja vaeva nägime. Lõpuks oli kõik nii kena, et Karin lubas ülejäänud rühmad koduteele, kuid meid ja Kiitsharakaid palus veel "Oih polkale" jääda. Ene aga oli jõudnud autost Valgevene prääniku ja noa tuua, kuid ei olnud midagi - Karin võttis söögi ja abivahendi Ene käest ära ja nii me noaähvardusel seda polkat seal vihtusime.
Nalja sai selle tantsuga toredasti, sest Jannel selgus, et tema folgile ei tule. Aini tuleb, Grete ka. Anne on tantsinud viimasel ajal Grete kohta, enne on Ainit asendanud, nüüd tuleb tal Janneks digimuutuda. Kuna Janne oli olemas ja Ainit polnud, siis hea põimumise nimel palusime Janne Aini auku täitma. Ja siis hakkas nalja saama. Janne lõpuks seisis keset platis ja lasi Reet 2-l ümber enda tuuritada, sest, mis sa seal vahel vehkled, kui päris täpselt ei tea, kus ja mida teha. Anne aga palus üha uuesti ja uuesti algust korrata, sest tegu oli Grete kohale peegelpildis vastega ja lihasmälu kippus mõttetööst tugevam olema. Lõpp hea, kõik hea, sest tantsu lõppedes maitses Valgevene präänik väga hää! Kohtumiseni folgil!

Tuesday, May 30, 2017

Braslavi Välgud 50

Braslav ja meie. Fotograafiks bussijuht Vallo

Oleme rõõmsate ning muljetest pakatavatena kodumaal tagasi. Rapla maakond on meie poolt üliedukalt esindatud, oleme vastuvõtjate poolt miljonkordselt tänatud ja südamlike  soovidega teele saadetud. Ja meie oleme vastuvõtjatele-kutsujatele Braslavi täitevkomiteest ning lähetajatele Raplamaa Omavalitsuste Liidust väga tänulikud, et meil selline vahva elamusreis oli. Käisime nimelt rahvusvahelisel festivalil "Braslavi Välgud", mis toimus juba 50. korda.
Ma sellest ei hakka kirjutama, kui suur paberimajandus ja asjaajamine see oli, et 20 inimese dokumendidest lõpuks grupiviisa moodustuks. See, mis Eesti pinnal toimus, oli pigem harjutus selleks, milline bürokraatia, pitsatikummardamine, käsuliinist kinnipidamine meid Valgevenes ees ootab. Kodus tagasi olles peab tõdema, et meie e-riik ja iga toiming ID-kaardi ja hiirekliki kaugusel on meid lihtsalt nii ära hellitanud, seega tundus selline asjaajamine kui kummastav tervitus kaugest minevikust.
Alustasime oma reisi Euroopa Liidust välja 26.mai õhtutundidel. Põhjuseks see, et mitmetel meie reisiseltskonnast olid ees lasteaia  lõpupeod. Tõsi küll, nende lastel :) Aga ema peab ikka kohal olema, kui lapse elu üks tähtsündmusi toimub. Seega olid mõistvad hilise väljasõidu suhtes nii tantsijad kui ka Raplamaa Omavalitsuste Liidu delegatsiooni liikmed Margus Jaanson kaasaga ja Tarmo Lukk. Nii me naerdes ja lobisedes läbi Läti Valgevene poole suundusime. 
Osa reisiseltskonnast Karini fotole püütuna

Iga kilomeetriga jäi bussiseltskond vaiksemaks ja juba kell 2 öösel valitses bussis sügav rahu. Seda mitte kauaks, sest kell viis jõudsime  tanklasse Daugavpilsi lähistel, kus bussijuhid kohvipeatuse tegid, sest varsti-varsti pidime jõudma Valgevene piirile, kus tuleb triksis-traksis olla ja dokumentidega sahmerdama hakata. Bussijuhid Vallo ja Toomas jagasid laiali migratsioonikaardid, mis me siis seisuaega kasutades ära täitsime. Olgu, jagus seda kirjutamist ka bussisõidule, kuid enne piiri olid meil dokumendid kenasti ettevalmistatud. Igatahes kuue paiku hommikul olime piiril, kihutasime mööda pikkadest rekkakolonnidest ning jõudsimegi Läti piiripunkti, kus igakülgselt vormis naine (vormirõivas + ümmargune on ka vorm) meie bussis kiirkontrolli tegi ning lahkelt meid Euroopa Liidust välja lubas.
Järgmine etapp pärast pisukest ooteaega oli siis juba Valgevene poolel, kus meid siis kutsuti passikontrolli. Saime (kes sai, kes mitte) templid passi ja tõkkepuu tõus avas tee Valgevenesse.
Passikontrollisaba pildistas Aini

Piiriületuseks kulus meil kardetust vähem aega, seega saime tubli ja ettevalmistatud töö eest preemiaks 45 minutiga Lätist Valgevenesse. Meid oodati kella kümneks, kuid seitsme paiku olime juba Braslavis. Bussijuhid tegid meile siis kiire ringsõidu peatänavatel, näitas esinemispaika ning meie püüdsime saada ühendust meie kuraatori Tatjanaga. Tema, vaeseke, ei osanud vist oma käimasolevas unenäoski näha, et tema tööpäev eestlastega hakkab arvatust mitu tundi varem. Igatahest pool kaheksa saime ta telefonile ning pool üheksa oli ta meiega kokkulepitud kohas kohtumas.   Enne viisime suured ülemused ROList keskväljakule Lenini kuju juurde, kus neid täitevkomitee hoone juures keegi bossidest ootas ja oma hoole alla võttis. Meie, lihtinimesed, jäime Tatjana hoolde. 
Braslav ise on väga armas linnake kohe Läti piiri läheduses. Kui küsisin Tatjanalt, kui palju seal järvi on, siis ta naeris ja ütles lihtsalt, et palju. Linna sisenesime järve äärest, mille kaldad olid just korda tehtud, liiva veetud, väikesed rookatusega puhkekohad püstitatud, teisel pool teed oli värskelt asfalteeritud parkla, mille kõrval jalgteed ning puhkekohad erinevate kujudega. 9500 elanikuga linn oli pidupäevaselt puhas, kevadiselt õiteehtes, iseloomulikult slaaviliku arhitektuuriga - väikesed puitmajad siniste aknaraamide ja valgete luugikestega, vahele uuemaid telliselamuid, taas mõned ausambad ja installatsioonid mõne sündmuse mälestamiseks.
Iris ja Braslavi Välkude 50 juubeli mälestusmärk

Kummalise kaunistuselemendina jäid silma valgeks võõbatud tüvedega puud ja elektripostid. Naised käskisid mul Tatjana käest küsida, miks see nii on. Tatjana siis ütles, et ju on nii puhtam ja ilusam, kuid minu arvates polnud see üldse lahe variant. Ma siis "tõlkisin" teistele, et kitsed ja jänesed puid ei näriks. Anne siis sähmas, mida sa ajad, betoonpostid on ka valged ju. Ma siis selgitasin, et need värvitakse esimestena, kitsed hammustavad ja saavad aru, et kõvad ja ei sünni süüa, seejärel värvitakse puud. Noh ja kitsed ja jänesed teavad, et valgeid asju pole mõtet närida - kõvad. 😂😂
"Kitsepuud" Reet1 fototabamusena

Järgmine etapp oli meie majutamine kohalikku puhkekeskusesse. Puhkekeskus ise oli päris hubane ja euroopalik, ilma suuremate üllatusteta, sest - olgem ausad - me kartsime hullemat. Kuid sissemöllimine oli ülielusuuruses bürokraatia. Meile jagati kahepoolsed A4 registreerimislehed, mis tulid ära täita. Andmeid oli vaja nii grupiviisalt, passist, migratsioonikaardilt kui ka kindlustuspoliisilt. Niipea, kui numbri või lahtriga eksisid, siis tuli uus koopia küsida. Lõpuks neiu helistas igale poole ning keegi tähtis andis siis lõpuks neiule loa ise sisseregistreerimislehed ära täita. Korjasime passid, viisa, poliisi, migratsioonikaardid kokku ja saimegi juba tund pärast puhkemajja saabumist tubadesse, et reisihigi maha pesta, linnapeale minekuks riided vahetada ning lõpuks üks hommikukohv keeta. Nendeks toiminguteks kulus meil pea kolmveerand tundi vähem aega, kui tuppasaamisele :D. Kuna me kõik ei olnud Valgevene rubladega ennast varustanud, siis arvas Tatjana, et peaksime siis valuutavahetuspunkti suunduma, kuid seal pidid pikad järjekorrad olema, seega peame selleks aega varuma, et enne sööki see tähtis toiming ära saaks tehtud. Me siis küsisime, kas kuskil VISA toega pangaautomaati pole, mis me seal valuutavahetuspunktis passime?! Tatjana viiski meid bussijaama, kus üks selline isend asus. Suur oli ta imestus, kui vähem kui 10 minutiga meie reisiseltskond sularahaga varustatud oli. Tema hinnangul oleks valuutavahetuses sellise inimeste arvuga üle tunni läinud. Kuna meil oli see tund kui maast leitud, siis tahtsime selle otstarbekalt sisustada. Ühesõnaga - suveniire osta! :D  Tatjana viis meid sinna, kuhu ta oleks meid raha vahetama viinud, ühesõnaga mingi kaubanduskeskuse moodi asi. Natuke meenutas see maja Baltijaama turgu enne remonti - putkakesed siin ja seal, lähed majja, boksikesed träniga, üks toidupood keskel, välisukse juures valuutavahetus ilge pika järjekorraga. Jaotusime ühtlaselt maja peale laiali ja hakkasime vastsaadud rublasi tuulutama. Teadmiseks kõigile - enam ei ole valgevenelased miljonärid. Toimunud on rahareform ja ühe euro eest saad ca 2 Valgevene rutsi. Tegelikult on nii, et hinnalipikul on sama number, mis Eestis, taga on ühikuks rubla ja hind kokkuvõttes 2 korda odavam. Vaatasin üht küpsisepakki. Eestis sama küpsis maksab poes 1.50, seal ka hinnalipikul 1.50, kuid taha on euro asemel rubla kirjutatud. Seega need šokolaadiküpsised on meil 2 korda kallimad! Ebaaus!
Keset suurt hinnalugemistuhinat kaotasin ma meie seltskonna ära, siis kuulsin ma ühest poest eesti keelt ja suundusin sinna, kuid suur oli mu imestus, kui jutlejad olid hoopis üks turske mees ja pikk punase peaga naine. Selgus, et need on läbisõidul olevad eestlased, lausa kolm autotäit pidi neid poe peal laiali olema. Leidsid, et teevad enne Valgevenest lahkumist aega parajaks ning lubasid meie esinemist vaatama tulla. Super!
Siis oli aeg rahakotirauad koomale lüüa, kokku koguneda ning lõunasöögile siirduda. Kõht lõi juba pilli, sest tegelikult me polnud hommikusöögiks aega leidnudki. Kes ampsas banaani, kellel oli võileib kotis, majutuskohas sai kohvi tühja kõhtu lürbitud. Igatahes pidi see lõunasöök nüüd ka hommikusöögi ülesannet täitma. Enne söögile saamist pidin ma kuraatorile andma 3 nimekirja koopiat, et ikka õiged inimesed õiges kohas süüa saaksid. Nimekiri pidi ka õige olema - pitsat all ja suure bossi allkiri nime juures troonimas. Nii oli õige ja abikõlbulik :D . Söögisaalis juhatati meid laudadesse ja hakati toitu ette kandma. Minul oli aga tühja kõhtu valatud kohvist korralik kõhuvalu saabunud, seega ei julgenud ma väga süüa külmsupp "Suvi" laadset toodet ega salatit, praest sõin ära ainult kiievi kotleti sarnase braslavi kotleti (juust sees, kuid kiievi kotletist erinevalt oli see maitsetu), minust jäi kartulipüree puutumata. Ja saiake ka valutava kõhuga ei isutanud. Aini antud Nospa tabletid olid kõige maitsvamad ja kasulikumad :)


Lõunatajad Karini vaatevinklist
Aini tabas Jonnipunni

Pärast lõunat meil ajaga enam nii lahkesti polnud, kuid natuke jäi ikka varuks ning naised nõudsid jätkuvalt saapapoodi. Toomas pakkus kõigepealt, et mingu me paarsada meetrit eemal olevasse kaubamajja, seal on näiteks linaseid kleite, kel huvi on. Naised olid kõigutamatud - Ene lubas hea hinnaga kvaliteetseid  jalanõusid, olgu olla! Toomas andis alla ja teadis eelmise korra käigust, et teenindusmajas on jalanõud müügil, lähme sinna. Sõitsime siis teenindusmaja juurde. Tatjana küsis siis, et mis me siit tahame. Kui kuulis, et me jätkuvalt jalatseid jahime, siis teatas ta, et jalatsipoe asemel on siin nüüd mööbel ja jalatsid on viidud kaubamajja. Noh sellesse, mis restoranist paarsada meetrit eemal oli. Sõitsime siis tagasi kesklinna ja läksime seda kaubamaja siis vaatama. Kokkuvõtteks võib öelda, et need ei olnud seal ei linaseid kleite ega ka neid jalatseid, mida me otsima tulime. Kuigi Kerly arvas, et nende kalamehekummikutega, mis seal müügil olid, on väga hea jõhvikal käia. Kuna jõhvikaaeg tundus utoopiliselt kaugel olevat, siis keegi ei tormanud Kerly  soovitust järgima, isegi see ei veennud, et Kerly oma isa kummikuid sel otstarbel kasutab. Igatahes seal  poes me jäime pika nina ja palja varbaga. 
Kahjuks ei olnud meil aega edasi seigelda, pidime suunduma bussi riideid vahetama, sest keskväljakul pidi toimuma meie proov ja seejärel pidi esinemine olema metsas. Olime natuke imestunud, et keskväljakul tantsime läbi, kuid metsas ei saagi platsi tunnetada, kuid mis meil selle puhul vastu öelda on. Vahetasime riided ära, kuid siis selgus, et kaasa tuleb võtta ka sussisahistajate plagu. Mina siis küsisin, et  millal neid lippe vaja on. Maavalitsuse lippu ju nõuti kaasa, omal initsiatiivil võtsime siis Eesti lipu ka ühes. Tatjana siis helistas mingile ülemusele, et kas on vaja lippu, kui on, siis millist. Teised panid leekides ees ajama, mina, Aini, bussijuhid ja Tatjana jäime tähtsa bossi instruktsioone ootama. Neid aga ei tulnud ega tulnud. Teised jõudsid Lenini kuju juures poseerida, meie bonne aga palus meil mitte enne tähtsat kõne lahkuda ega ise ideetsema hakata.
Poosetajaid jäädvustab Kairi

Kuna meie naistele keegi ei öelnud, mida tegema peab, siis nad omal initsiatiivil suundusid metsa lauluväljaku poole. Meie aga ikka ootasime ja ei saanud neid tagasi hoida. Siis otsustasime, et mis me tühja passime, võtame sini-must-valge ühes ja lähme. Kui muud ei saa, siis Vallo saab sellega meile meeleoluks lehvitada. Tatjana oleks veel seistes seda bossi kõnet oodanud, kuid meie leidsime, et pole vaja. Kutsusime teised siis metsast tagasi, sest siis algas selline repetitsia, mida meie silmad veel ei olnud näinud. Nimelt tegu oli rongkäigu prooviga. Tühja see tantsimine, rongkäigus liikumine peab olema selge! Kõigepealt  tulid koorid lavale ehk täitevkomitee trepiastmetele, siis sõitsid kaks noort tasakaaluliikuritel Valgevene ja Braslavi lippudega lehvitades ringi, seejärel jooksid platsile neiud, kes moodustasid iga külla tulnud riigi auks siidirättide abil lilleõiekese. Riiki esindav rühm pidi siis lilleõie kroonlehtede vahele jaotuma ning sellistes lilleõites jalutati lõpuks kontserdipaigale. Kõik see ettevalmistus ja mürgel toimus hõbedase Lenini valvsa pilgu all ning põletavas päikesepaistes. Nimelt oli Braslavis üle hulga aja soe ilm saabunud ning varjus oli ca 26 kraadi. Ma ei tea, kui palju neid kraade päikese käes oli, kuid meie villased kleidid toimivad termostena ning võimendavad kuumust veelgi. Aga me ei lasknud kuumast ennast häirida, hoopis sammusime kuulekalt oma kohtadele, lasime end lausa puusadest paigale nihutada, et ikka mällu jääks, kui kaugel sa Leninist neljakaupa pead seisma. Siis märguande peale marssisime oma lillekesse ja tuuritasime sellega kõigepealt paigal ning seejärel suundusime kontsertpaika viiva tee algusesse. Lipud korjas meie bonne meie käest ära. Teistel rühmadel hiilisid lipud vaikselt tagasi, kuid meie Tatjana hoidis neid kiivalt enda käes. Tundus, et tal tuleb probleeme, kui ta korraldustele, tegelikult me, ei allu. Igatahes kord oli sel kõvasti paigas. Pärast rongkäigu proovi anti meil 20 minutit vaba aega, mille me kasutasime läbitantsuks. Olime aru saanud, et platsi meil proovida ei õnnestu, kuid tants tuleb ikka läbi teha. Selgus, et meie esimese päeva 30- minutilisest  kavast sai üks tants ning teisel päeval saame 4 tantsu asemel esitada kaks. Seega piisas meile pausist "Särtsutantsu" läbitegemiseks küll ja rohkemgi veel. Tegime restorani ees tantsu läbi, isegi fännklubi tekkis meile, seega kerge aplaus kõrvus, suundusime tagasi päikselisele platsile Lenini valvsa pilgu alla. Olime kenasti rahvariietes, koorid olid majaesisel platsil, kiiresti tehti veel üks läbimäng, sest nüüd olid lilleneiud ja lippurid õiges riietuses. Ja need riided olid ilusad... Vähemalt need neiud, kes lilleõiekestele südameks jäid - need olid selle riigi värvides krepp-paberist kleitides. Ja meie oma oli kõige ilusam!
Aini püüdis fotole lillekimbu:)
Ingrid jäädvustas meie lillesüdame

Siis aga pidime tagasi oma seisukohtadele minema ja uuesti üles rivistuma, sest kohe-kohe pidid tulema suured bossid ning siis pidime rongkäigus kontsertpaika suunduma. Päike paistis, Lenin vaatas, rahvas ootas, kuid bosse ei kuskil. Janne oli ülimalt mõtliku näoga ning selgus, et ta püüab mitte pilti tasku panna, mine sa tea, kus haiglasse nad su pistavad. Mine ja otsi ning vahi, kuidas tantsija enne viisa lõppu kätte saad! Vahepeal võtsid naabritest armeenlased tantsujärje üles, kuid need kamandati korralikuks. Kohalikud kooriliikmed üritasid trepiastmetele istuda, kuid need kamandati eriti karmilt püsti. Meie naised istusid teeveerele maha, mina ja Ingrid jäime, platsi poole näoga, neile katet tegema. 
Päikesepiste-eelseid sussisahistjaid jäädvustas Iris

Igatahes meiega õiendama keegi ei tulnud, kuigi me ilmselgelt igasuguseid nende taluvuspiire ületasime.  Tegime vahepeal ka paraadpilti, seega keerasime kogu  kupatusele ülbelt selja ja jäädvustasime hetkeolukorra.
Karin loeb fotoka abil tibusid :)
Siis aga hakkas kostuma puhkpillimuusika ja trumm mürtsuma, paistsid lehvivad lipud ja ning tulid suured bossid. Olime päikese käes neid üle 45 minuti oodanud. Bossid jäid väljaku äärde seisma ning koor alustas laulu, seejärel eelpool kirjeldatud tegevus: ilmusid  lippudega tasakaaluliikurid, lillekesed ning meie liikusime lillekeste vahele, keerutasime oma lilleõit ning suundusime rongkäiku, kus anti meile ka lipud ja plagu. Nii me lilleõies liikusime pea kilomeeter kontsertpaika, krepp-paberis tüdruk keskel, teised tüdrukud siidirätikutega kroonlehti moodustades tema ümber ja meie nende vahel. 
Liikuv lill Aini pildistatuna

Ees mürtsus orkester marsse mängida. Üks väga kummastav hetk tekkis, kui orkester mängis "День победы" (Võidupüha) ja Külli marssis rongkäigus sini-must-valge lehvides.  
Meie marssisime, Kairi ja Aini pildistasid, nii me laadalettide vahelt esinemispaika jõudsime. Rahva eest marssisime läbi, koorid juba olid avalooks laval valmis. Siis algas meie esimene kontsert, kus me poolvalmiduses "Särtsutantsuga" pidime etlema. Igatahes magamata öö ja praadiv päike olid meist viimse kui särtsu väljutanud. Istusime mäenõlval pinkidele maha ja vahtisime klaasistunud pilkudega üksteist. Ainuke, mis meid veel ärkvel hoidis oli kõrvulukustavalt vali muusika ning teadmine, et peame  kokkuleppima, kuhumaani liikuda, mis tähised meie lava piirideks on. Samas oli platsil vaadata küll ja rohkemgi veel. Kummaliselt tuttav oli kõik, lapsepõlv ja pühapäevahommikud tulid meelde - kesktelevisioon ja saade "Teenin Nõukogude Liitu" täpsemalt. Esimese numbrina näidati Braslavi ajalugu - oli tänapäev, keskaeg, nende tootmise lipulaevad (suured saiad, konservid ja juustud tulid platsile). Üks number, kus hõbedased lapsed tulid II maailmasõda meenutama, tõi teadvusesse selle, et me jääme eelmist sajandit ning sündmusi erinevalt nägema ja mõistma. Igatahes agiitbrigaadid ja pioneerikavad tulid meelde. Aga väga nendelik kava ja lapsed olid väga tublid ja näitlejameisterlikud. Seda tuleb küll kiita, olgu see sisu siis milline tahes. 
Aini fotol on midagi valesti...

Enne meie etteastet tuldi küsima, kas esinema laval või asfaldil, siis valisime viimase, sest tundus, et see on avaram ning paistame publikule paremini kätte. No ja siis tuli veel üks telekanal meiega intervjuud tahtma, siis lähetasime ajakirjanik Reeda oma ametikaaslastega vestlema. Küsiti, kui kaua oleme tantsinud, mis meie rühma nimi on, kuidas meile meeldib Valgevenes. 
Ingrid jäädvustas Reeda intervjueerimise

Reet andis ladusaid ja diplomaatilisi vastuseid. Itsitasime, et tegu oli kindlasti "Sputnikuga" ning koju jõudes peab Reet Jüri Ratasele aru andma, miks ta sellisele kanalile üldse intekat annab - kas ta pole Oudekki, Jana ja Mailise kogemusest õppinud?!  Kaameramehed tulid ja filmisid meie istumist ühe ja teise nurga alt ja arvatavasti võeti tants ka linti. Aga meie ei osanud seda uudiselõiku küll kuskilt kanalilt otsida...
Siis aga saabus aeg meie etteasteks. Kui platsile hakkasime suunduma, siis kuulsime hõikeid "Elagu Eesti!" ja seal meie eestlastest publik oligi! Pildistasid meid, lehvitasid ja hoidsid pöialt. Kuidagi soe tunne tekkis... Nüüd tuli aga kordades rohkem pingutada, et mitte kaasmaalaste ees häbisse jääda. Publiku hulgast leidsime ka Tarmo, Marguse ja Larissa üles, seega oli kellega pilkkontakti otsida, kui publikusse tuleb vaadata. 
Kui nüüd tantsust rääkida, siis ega seal suurt rääkida ei olnud. Lõime laia naeratuse näole, kaapasime kohalt minema ja olime üllatunud, kuidas see asfalt ikka jalad kinni võtab. Pööretel tundus, et pastel on paigal ja jalg teeb täispöörde hoopis pastla sees, platsi- ja kabariiditunnetus  vedas alt ja mina põrkasin galopil Margega kokku. Ene tardus hetkeks paigale, sest peas valitses tühjus, õnneks oli see koht, kus kaaslane haarab sul käest, seega jäi Ene hämming publikule märkamatuks. Igatahes jäid suured käed loodetust väiksemaks, hüpped madalamaks ja keerutused aeglasemaks. Kuid publiku maruline kaasaelamine ja aplaus tõendas, et nad ei ole meid seda tantsu proovis tantsimas näinud, seega ei olnud neil võrdlusmomenti ja nähtu meeldis neile väga.  
Raamatulehte jäädvustas Karin

Pärast esinemist nägime eestlaste püstitõstetud pöidlaid, seega oli meie pärast kontserdile kulutatud aeg asja ette läinud ning me polnud kaasmaalasi alt vedanud. Tegime pisukese hingetõmbepausi ja vaatasime Läti lasterühma esinemise ka ära. No need nunnu-mammud olid ikka kõrgem klass! Millised pöiasirutused, millised mõõdetud liigutused, milline kehahoid - ise algklasside lapsed! Super! Siis aga tuli Tatjana ja viis meid sööma, sest nii oli kavas ette nähtud. Mina igatahes olin ainuke, kes jõudis riided ära vahetada, sest ma mõtlesin, et ma kuumenen kohe 100 kraadini, kui seda termoskostüümi ei eemalda. Igatahes teised rühmad jäid veel esinema, kui meie sööklasse suundusime. Õhtusöögiks oli morss, pelmeenid ja pähklisaiake. Igatahes sel korral olin mina peaaegu korralik sööja, sest kõht oli tühi, kuid selgus, et meie seltskonnas on näiteks frikadellisõbrad ja klimbisupiarmastajad. Oli neid, kes liha ainult sõid ning neidki jagus, kes pühendusid ainult "koortele". Söö, mida tahad, maitseainetega oli kokk kindlalt kokku hoidnud.  Pärast õhtusööki tegime ausambakülastuse ja fotosessiooni.
Meie koos kohaliku Aljošaga - Karin pildistas

Saatsime Tatjana minema ja kaapasime ise poodi. Kõik olid tegelikult surmani väsinud ning soov hotelli pessu saada oli valdav. Läksime sinna kõige suuremasse toidupoodi, et "suveniire" hankida. Igatahes kaubavalik on seal rikkalik, hinnad madalad meie omadega võrreldes. Ostlesime parajasti tuhinal, kui minu riiulivahesse tuli õhinal üks mees ja teatas minu taga seisvale naisele: "NEED eestlased on ka siin poes..." Ma siis seisin, kaks patsi tuules, siis mees pani mind tähele ja viitas minu poole ja lõpetas lause "...nagu sa näed!" Hakkasime kõik koos naerma. Nad kiitsid, et vahva etteaste oli ja tasus ootamist. No näed, ei läinud nende lisaaeg Braslavis raisku.
Hotelli jõudes püüdis administraator mu kinni ja selgus, et keegi Iris Haiba pole neile passi ja migratsioonikaarti andnud (tegelikult andsin küll) ja Külli Saia pole migratsioonikaardi numbrit kirjutanud ja kolmel inimesel pole kindlustuse andmeid ja kellelgi puudus veel mingi number kuskilt jne. Ma siis otsisin pabereid, numbreid, passe jne. Ühesõnaga võttis hotelli möllimine meil pea 12 tundi aega.  Seejärel tegime kiire korrastuse ning  kogunesime, kes veel liikus ja lehvitas, tuppa number 18 päevakokkuvõtet tegema. Kokkuvõtted voolasid ja naer kostus vist teise järve otsa. Aini oli meie esitust filminud, telefon käis käest kätte ning kes seda vaatas, see naeris. Anne küsis siis, kas Mr Bean´i vahime või. Ei, minu ja Marge kokkupõrge oli lustiallikas. Lubasime lahkesti, et ka teised võivad seda teha, meie ei ole seda endale patenteerinud. Lõpuks läksime juba päris ülemeelikuks ja jutul ei olnud enam saba ega sarvi. Läti laste hea öörahu nimel sättisime ennast uue päeva esimesel tunnil magama. 
Hommikul oli meil aega puhkekeskuses ja järve ääres ringi vaadata. Meie maja kõrval olid kämpingud, milles "Kaarekese" liikmed 3 aastat tagasi ööbisid, maja taga oli järv, meie hotellist paremale jäi restoran, laululava, väheke peenemad hotellikesed. Isegi postkontor oli selles kompleksis ning peenemate majade juures olid rahvale vaatamiseks küülikud, kes sõid kristallnõudest.

Karini klõpsud puhkekeskusest

Kui piirkond vaadeldud, asjad pakitud, ennast rahvariietatud, oli aeg end hotellist välja kirjutada. See läks võrreldes sisenemisega oluliselt valutumalt. Andsid võtme ära, kirjutasid allkirja ja läksid minema. Me olime märgatavalt hullemaks valmis. Kodututena suundusime hommikusöögile Braslavi restorani. Selgus, et väsimus, tühi kõht, päike ja koosolek on Ingridile liiga teinud. Igatahes tema ennast hästi küll ei tundnud. Sööma ta ei tahtnud tulla, pika keelitamise peale sisenes, kuid lahkus kohe pärast seda, kui nägi, mis lauale toodi. Hall viiner ja kuiv riis. Kõik. Ei salatit, ei kastet. Kokk oli jälle maitseainetega koonerdanud ning riis tundus pigem hunniku saepuruna. Igatahes päästis päeva Reet 3, kes koukis käekotist välja kurgi ning viilutas selle päeva päästmise nimel ära. Nüüd aga tuleb toidust pilt, mis tõendab, miks minust ei saa head toidublogijat:
Mina tegin kurkide abil vanamehe, kuid teised said aru, et tegu on oluliselt madalama osaga vanamehest, kui mina mõtlesin. Ühesõnaga - igaüks mõtleb oma rikutuse tasemel :). Kaunile toidule lisaks oli ka tassike teed äratuseks ning pähklitäidisega saiake magustoiduks. Muide, hoolimata imelikust välimusest, oli viiner hea maitsega.
Pärast vapustavalt toredat hommikueinet suundusime turule. Nii tore oli rahvariietes olla, sest suurelt turult olime kergesti leitavad. No ja allahindlust sai ka rahvariiete kandmise eest. Ikka küsiti, kust me tuleme. Mõni oli meid eelmisel õhtul kontserdil näinud ja kiitsid meie esinemist. Üks laps teretas meid ning ema küsimusele, keda ta teretab, vastas tüdrukuke iseenesestmõistetavusega, et artiste. Selline tore ja südamlik ringkäik turul. Kuna siin oli jalanõusid ka, siis me natuke kergelt hullusime, sest hind oli nagu Eestis, kuid euro asemel rubla ühikuks. Igatahes 10 rublaga oli nii mõnigi valmis kingapaari soetama, mida 10 euro eest Eestis ei vaevuks ostma. Aga täpselt selline hinnavahe meil ongi...
Siis aga saabus aeg, mil pöörane turul tuuseldamine tuli lõpetada ning vaja oli üles leida buss, et esinemispaika suunduda. Buss oli turult pisut eemal toidupoe juures, nii me sinna ükshaaval ja grupiviisiliselt tilkusime. Ootajad tegelesid jälle suveniiride ostlemisega. Igatahes meie ostsime jäätist, mille nimi oli "28 kopikat Eskimo", mille hind oli aga hoopis üks rubla. No aga kui meie lapsed olime, siis Eskim maksiski 28 kopikat ja maitses täpselt samamoodi. Nostalgia. Enne etteastet jõudsime veel kahes kirikus käia ning "laevukeses" ümbruskonda vahtida ning laulugi lüüa!
 Laevuke
 Tuulevaiksel ööl laevas (jutumärgid käivad kuskile)

Kirikud. Kõik pildid Karini fotokast

Pärast kultuuriväärtustega tutvumist selgus, et Ingridil ei ole parem hakanud. Ta istus bussis, külm lapp otsaesisel. Kohe-kohe on kontsert tulemas, kuid üks tantsija on haiglasse viimise valmiduses. Ega midagi muud, kui Aini saab ühe tantsu asemel kaks tantsida! Õnneks on tal "Simmanipolka" aastatega lihasmällu kinnistunud, seega on vaja kuskil korra tants läbi teha,et  püünele minekuks kindlustunne sisse saada. Sõitsime siis esinemispaika ning ühel muruplatsil hotelli taga me tantsuproovi ette võtsime. "Oih polka" tegime lihtsalt niisama läbi, et sooja teha, seejärel oli "Simmani" kord. Kuna mina olen selles tantsus vähemalt viies augus tantsinud, siis mul ei olnud küsimust Ainile tema vana koht loovutada ning ise Grete/Ingridi kohta tantsida. Lihtsalt pean meeles pidama, et nüüd lähen "aeda" tegema paremale. No ja väljavedamine jääb ka minu teha. Igatahes kargasime tantsu läbi, Ainil oli meeles, mina läksin õigele poole - võib esinema minna küll! Ingrid tuli ka vapralt kohale, pooleldi riides, kuid Karin saatis ta riideid vahetama, et ta rahvariietes uuesti üle ei kuumeneks. Paistis, et Ingridil on küll kahju, et nii läks, kuid tervis on tervis ning õnneks oli meil oskaja Aini olemas. Aini itsitas, et ta oli nii rõõmus, et me teda reisile kaasa  kutsusime. Ta oli nõus meil kasvõi kotte hoidma, kuid nüüd sai ta alguses ühe tantsu ja siis juba teisega meid lausa kimbatusest päästa. Küll on hea, kui ikka tantsurühmal varu on! Üks haigestub, kohe teine asemele olukorda päästma :)
Kontsert algas ja meie "Oih polka" pidi 11 number olema. Saime kohe mõnuga kontserti vaadata. rahvast oli rohkem, kui eelmisel päeval ja õhkkond oli väga mõnus. Etteasted läksid päris kiiresti ja oligi juba meie "Oih polka" kord. Sel korral teadsime, mida platsilt oodata, tants oli peas, luudes ja lihastes, seega nautisime ilusat päeva ja oma etteastet. Rahvas elas kaasa ning tantsu lõppedes nägime publiku hulgast mitte-eestlaste püstiseid pöidlaid. Meie rahvariided ja esitlus meeldis Poola noorterühmale, kelle juhendaja meid ühispildile kutsus. 



Eesti-Poola grupipildid ümbergrupeerumisega - pildistas Kairi

Pärast grupipildistusi oli meil jälle aega ringi vaadata, sest meie viimane tants pidi olema kavas alles 25. Kes läks ostlema, kes jäi kontserti nautima, igaühel oli tegevust. Mina jäin kontserdile ning  Läti lasterühm pakkus taas elamuse. Mul oli kangesti tunne, et nad oma vahvale tantsule olid saanud inspiratsiooni  "Nukitsamehe" filmist, sest nii palju elemente tulid tantsus tuttavad ette. Aga paljasjalgsed lapsed, sarvemüksude imiteerimine, kilkamine, kiljumine ja vahva liikumine köitis jäägitult pilku. No olid ühed vahvad nunnumeetrid need Läti lapsed! Aga tegelikult oli iga esinemine elamus, lihtsalt nii teistlaadsed olid slaavlaste etteasted, Läti ja Leedu tantsud ning muusika olid lausa kodused nendega võrreldes. 
Siis aga saabus aeg meie viimaseks etteasteks ning ettekandele tuli "Simmanipolka". Kõik kolm tantsu, mis me slaavlastele näitasime, olid kiired, tempokad ja särtsakad, seega lootsime, et uimaste ja aeglaste eestlaste müüt selles maanurgas on nüüd tükiks ajaks kustutatud. Igatahes polkatasime oma polka ära, rahvas elas kaasa, natuke olime aeglase platsi tõttu sunnitud lõppu muutma, kuid see tuli ka nii loogiliselt, et tundus, et nii ongi tants loodud lõppema. Vudisime aplausi saatel platsilt ära  oma kohale tagasi ning poolakatest möödudes tervitasid nad meid uuesti aplausiga. Väga vahvad noored!
Siis oli kontserdi lõpuni veel 4 lugu ning aeg oli rivistuda lõpetamiseks. Jälle pandi meid riikide kaupa tähestikujärjekorda ning algaski lõputseremoonia, kus kõiki osalenud kollektiive tänati. Kui Estonia välja hõigati ning Karin  ja Kerly kingitust ning diplomit vastuvõtma läksid, siis selgus, et meile on fännid tekkinud - üks pere esireas, priske mees tagapool ning kingitust üleandev kultuuriministeeriumi ministri asetäitja isiklikult. Teistel ta surus kätt, ütles paar lahket sõna, kuid Karinil raputas ta tükk aega kätt ning rääkis midagi. Selgus, et ta oli meie esinemisest vaimustuses ning jagas saadud emotsiooni eest ohtralt kiidusõnu, mille siis Karin tänulikult noogutades vastu võttis.  Kui me platsilt ära tulime, siis tuli meie juurde üks hallipäine naine, silmad veekalkvel ning kallistas ja suudles meid küll ükshaaval, küll korraga. Selgus, et tädi Maria on üle 30 aasta Eestis elanud ning Eestiga on ta seotud siiani, sest tema tütar elab Tallinnas. Ta tänas meid nähtu eest ning oli kurb, et eelmisel päeval ei kohtunud, sest ta polnud Braslavis. Kutsus meid kõiki uuesti külla, kui keegi tahab, siis tema teeb kutse viisa jaoks ja tema suvilas saab puhata ka. Meie aga kutsusime teda Märjamaa folgile, et kui tütrele küllasõitu plaanib, siis sättigu see augusti algusesse. Vahetasime aadresse ja telefoninumbreid ning meid on Valgevenes vähemalt üks lahke pere ootamas.
Fotografeeris Alesja Kuznetsova
Fotol paremal tädi Maria, vasakul kuraator Tatjana

Emotsioonid laeni, tegelikult lae puudumisel lausa taevani, suundusime esmalt bussi juurde ning tulemusliku bussijuhtide otsingu järgselt sõitsime taas linnasüdamesse, et sööma minna. Nüüd oli aga aeg oma lahke saatja Tatjanaga jumalaga jätta. Kinkisime talle produkte Märjamaalt kuni Vana Tallinnani välja :D Kallistused ja lahkumissõnad ning me olimegi omapäi, et sööma suunduda. Õhtusöök oli päris inimlik - supp, tatrapudru, kotlet, tee ja saiake. Igatahes olid nad vist mõelnud, et inimesed asuvad pikale koduteele ja viimane amps jääb ikkagi meelde. Pärast õhtusööki suundusime parklasse bussi juurde, et riideid vahetada. No aga siis meenus meile, et Karin tahtis meie tantse filmida, mis platsil esitamata jäid. Me oleme kak ras riides ning hakkamist täis ka, seega hakkasime hoopis selle asemel, et 6.06. proovi riideid kaasa vedada, filmivõtteid hoopis välismaal tegema. 
Parklas oli ruumi laialt, need neli-viis bussi, mis seal olid, meid ei seganud. Filmivõtted võisid alata! Kuna bussid olid kaaspiduliste transpordivahendid, siis tuli meile pidevalt publikut juurde. Läti noored Viļāni´st  (kõlas kangesti nagu Viljandi 😃) hõikasid vahepeal "Super, Estonia!" Alguses tantsisime need tantsud, mida Aini tantsib, andes sellega aega Ingridile riietumiseks. Siis kui tõbine tantsija oli pasteldeni riietatud, siis võtsime ülejäänud tantsud ette. Ingridil oli sinnani hea, kui "Vigala reilenderi" pöörlemised tulid, kuid õnneks sai seejärel kohe puhkepausile ning seega taastuma. 

Seejärel tegime ühispildi Braslavi sildi juures ning alles seejärel saime riideid vahetama suunduda.


Kuna ROLi esindajad ei olnud veel oma lahkumispeolt vabanenud, siis meie kasutasime juhust ning suundusime järveranda kohvikusse. See oli tõeliselt euroopalik koht hea kohvi ja mõnusa muusikavaliku ning meeldiva teenindusega. Istusime terrassil päikesevarjude all ja nautisime lihtsalt õhtut. 


Siis tuli aga telefonikõne, et ülejäänud seltskond saabub ka kohe bussi juurde ning aeg oli meilgi järverannast sõiduki juurde tagasi pöörduda. Enne ärasõitu tegime kahe seltskonna kohtumisel parklaservas muruplatsil pikniku, kus kinkekotis oleval proviandil lasime hea maitsta. Kinkijate loogika on olnud aastaid vääramatu. Juba "Kaarekese" tantsijad olid imestunud, et neile juustu ja vorsti kingiti, ometi on liha- ja piimatoodete väljavedu Valgevenest keelatud. Seega tegime pikniku, et tollikõlbmatut kaupa hävitada. Ühtlasi sai klatšida, mis tähtsate ninade kohtumisel räägiti. Selgus, et tähtis nina, aseminister, kes lõpetamisel Kariniga pikemalt rääkis, oli esimesel kontserdil meie tantsust suures vaimustuses olnud. Talle oli meie "karutants" väga meeldinud - kui särtsakad ja naerusuised naised ja milline tempokas tants. Loomulikult meeldisid talle ka meie tänased etteasted, kuid "karutants" oli teda tõeliselt üllatanud. Ühesõnaga  - meie  "Särtsutantsu" tõlgendati kummalise liikuumisasendi tõttu karutantsuks, seega pühendamegi "Särtsutantsu" vallavanem Villu Karule ja tunneme kahjutunnet, et ta ei saanud talle pühendatud tantsu esmaettekande tunnistajaks olla.